Esimest korda kohtusin nendega keskkooli kümnendas klassis. 1952. aasta 6. novembri õhtul paluti mul minna Tartus Riia tänaval kunagise põllumajandusakadeemia kõrval asuvasse halli majja. Seal oli kogunenud kümmekond koolilast. Kas kokkutulnute hulgas oli ka tüdrukuid, ei ole meeles.
Varsti avanes üks tagauks ja sisse astus (pigem vaarus) kaks vintis mundrimeest. Meile selgitati, et selleks, et järgnev riigipüha rahulikult laabuks, on vaja saabuval ööl kodulinnal silma peal hoida. Mind määrati jalutama kodust kaugel asuvas Ropka linnaosas. Öine jalutuskäik möödus vahejuhtumiteta, kuni üks vastutulnud oma kooli poiss peatus ja küsis, mida mina siin niisugusel öötunnil teen. Kohkunult pobisesin midagi umbmäärast vastuseks ja poiss astus naerdes oma teed.
Tekkinud häbitundes lubasin endale, et tulevikus ei lase ennast enam kunagi haneks tõmmata. Kevadel tuligi uus korraldus minna ülestõusmispüha õhtul kirikusse ja muidugi mitte palvetama. Pääsesin ülesandest, kuna ütlesin, et pean sõitma isa juurde Tallinna.
Asukoht teoses
lk 97–98
