Minu mõtted olid viinud mu oma isa lapsepõlvemajja Tartus, aadressiga Filosoofi 5, luitunud sinist värvi puumaja juurde, mida polnud sõjajärgsel ajal vist kordagi remonditud ega üle värvitud. Tartu Riikliku Ülikooli esmakursuslasena 1990. aasta kevadel olin seda maja uudistama tulnud. /---/ Maja ülakorrusele viis järsk puutrepp, mis lõppes katusealusel rõdul, selle pealt avanesid uksed teise korruse korteritesse, mõnes elas veel inimesi perekondadest, kes minu isa lapsepõlves 1950natel aastatel olid maja asustanud. Ühel uksel oli silt „MAASING“ ja ma teadsin, et seal elab üksik mees nimega Taaniel, kes olevat Uku Masingu sugulane ja oli minu isa eakaaslane, kelle pool nad lapsepõlves sünnipäevi pidasid. Taaniel töötas ülikooli keemialaborandina ja oli raadiotehnika asjatundja, see, mida ma temast teadsin, ümbritses teda võluva salapäraga. Helistasin uksekella ja nägingi Taanieli. /---/
Ja kui mul pärast seda 1991. aasta kevadet ikkagi vastu ootusi ei õnnestunud Ameerikasse haridust täiendama jääda ja taas Tartus veedetavad ning õpi- ja kohanemisraskusi tulvil aastad hakkasid kulgema hallis rodus, siis vahel sellest Filosoofi tänava isamajast mööda minnes ei mõelnud ma enam muust kui sellest, et ennäe, puusammas trotsib veel aega, kuid rõdu päevad näisid olevat loetud. Iga aastaga vajus selle põrand üha enam lohku. Nõnda paistis isa viletsuses elatud, kuid siiski lihtsaid agulirõõme täis lapsepõlv vajuvat üha enam minevikku ja sedamööda ka minu side Tartu linnaga.
Asukoht teoses
lk 65–67
