Minu enese mällu jõudis Tartu selgemini alles 1986. aasta kevadtalvel, kui sõitsin koos oma inglise keele õpetajaga Haapsalust neli ja pool tundi läbi pakaselise Eestimaa Tartusse ülevabariiklikule inglise keele olümpiaadile. Sellest mäletan kunagise keeltemaja kitsukesi käänlevaid kivitreppe ja sulamit anglosaksi snooblikust aristokraatiast ning proletaarsest depressioonist ja kõrgeid ühiselamuid kuskil Tartu lõunaosas teispool Maarjamõisat, öist talvetaevast, mis kesklinna poolt seal mu aknasse kumas ning on jäänud mind kummitama kõigil neil õhtutel, kui ma leian end oma Karlova korteris mõtlemast, et Tartu on ilmselt kõige suurlinlikum linn, mida ma ealeski oma koduks saan pidada. Peale nende üksikute mälestuste jääb Tartu enne ülikooli astumist 1989. aastal mulle aga ikkagi ainult hämaralt võõraks, kuulu järgi tuntavaks paigaks. Täpsemalt 1989. aasta maikuuni, mil ma Linnar Priimäe sõpruskonna korraldatud Goethe Gümnaasiumiks ristitud humanitaarseminaride kuulajana sain osa ühest imeväärsest Tartu kevadest, jalutades Toomel, Kassitoomel ja Emajõe ääres just neil haruldastel tundidel, kui rohelus pungadest puhkes ning Supilinna ja botaanikaaeda endasse mähkiv jõeudu ühines nooruse kõige värskemate ja julgemate tuigete, unistuste ja kavadega.
Tartu on mu esivanemate linn. Ta on mu sõprade linn, meie linn, paljude mälestuste eripalgeline õu, mitte naabri, vaid meie oma kapsaaed. Ja lilleaed – Emajõe Ateena ja Firenze. Ja tulles tagasi isakodu rõdu juurde – see on korda tehtud, uute taladega toestatud, julgen sinna uuesti astuda.
