Kaheksakümnendate alguse Tartut ei saa kuidagi kogretiigiks nimetada. Tartus olid siis veel elus ja tegevad Uku Masing, Betti Alver, Leo Anvelt, Suumani Sass, Henn-Kaarel Hellat. Tartus liikus Ain Kaalep. Ent kivi sellesse tiiki või järve heideti, ja seda tegi Linnar Priimägi koos Ants Juskega. Linnarit mäletan esimese kursuse üliõpilasena. Siis jäi temast mulje kui terasest ja natuke võibolla ekstravagantsest, veidi iseäraliku olemisega poisist. Kui tal oli ülikool lõpetatud ja ta juba Postimehes, vabandust, Edasis töötas, siis hakkas Linnar seltskonda õrritama ja epateerima. Tema ja Ants Juske tulid 1978 välja manifestiga „Tartu sügis”, milles, nagu nooremal põlvkonnal sageli tavaks, nad süüdistasid vanemaid tegijaid mitmetes pattudes. Liialdatud, osalt päris aluseta need süüdistused olid, aga värskendava tuulepuhanguna igal juhul mõjusid. Linnar Priimägi pani Edasis käima kirjandusliku lehekülje, kus ilmus huvitavaid asju, säälhulgas tõlkeid.
Asukoht teoses
lk 108
