Ma ei ole veel teinud juttu Vaino Vahingust ja Maimust, nüüdse nimega Berg. Jään mõtlema, mida küll Vainost peaks rääkima. Vaino oli Tartu kirjanduselus ja eriti teatrielus kindlasti oluline tegelane. Nõva tänavas – nüüd aetakse jälgi, kus see maja täpselt asus – oli tal teisel korrusel üürikorter, kus käis boheemlasi, millest on ta oma avameelsetes ja minu arust veidi üledramatiseeritud mälestustes ka kirjutanud. /---/
Vahing oli erudeeritud psühhiaater ja tuttavad kasutasid seda mõnigi kord ära. Kui kellelgi oli mingi hingehäda, siis kuulas Vaino hädalise asjalikult ja tähelepanelikult ära, andis nõu ja kirjutas võibolla ka mingit rohtu. Mõned tema nõuanded on mul tänini meeles. See oli üks tema külg: inimlik, lähedane ja tähelepanelik teiste vastu. Mina olin Vahingute Nõva tänava salongis võrdlemisi harv käija, mulle selline boheemitsemine, mille juurde käis enamasti kõva viinavõtmine, pole kunagi istunud, mistõttu ma pole leidnud boheemlastega (nagu ka võimulolijatega) ühist keelt. Sageli need seltskondlikud olemised lõppesid nii, et Vaino jäi põhjalikult purju ja hakkas siis lora ajama või laulma. /---/
Mis oli aga tema tõeline kirg ja mis teda sidus eriti Mati Undiga, oli teater. Vaino võis käia teatris peaaegu iga õhtu, ka tema loomingus on teatritükid olulised. /---/
Maimule oli elu Vainoga ilmselt huvitav, aga samal ajal väga kurnav. Arvan, et tema kirjaniku ja vaimuinimese pool tundis end kõrvaletõrjutuna ja allasurutuna seltskonnas, kus Vaino alati domineeris ning Maimule jäi rohkem meeste silmarõõmu roll. Küllap oli see Vaino süvenev joomine, mis viis nad lõpuks lahku. Pärast Vainot on Maimul õnnestunud leida eesti kirjanduses oma kindel koht.
Asukoht teoses
lk 91–93
