Jõudnud Toomemäe ülemisele platoole, viipas Indrek kummalisele järsule moodustisele, mis tundus õhtuhämaruses segu maakividest, kohati nagu laotud tellistest ja mullast: see oli kunagine suurtükitorn. /---/
„Keskaegne Tartu koosnes linna ilmalikust võimust ja vaimulikust võimust Toomemäel. Nood ei olnud sageli sama meelt argistes asjades, kuid sõjaohu korral said suhted enamasti ühele perspektiivile suunatud. Erinevalt Tallinnast ja teistest keskaegsetest linnadest tegi Tartu geoloogiline iseärasus ehk reljeefsus mäenõlvadele kõrgete müüride ehitamise variseva aluspinnase tõttu keeruliseks. Selle kompenseerimiseks ehitati Toomemäele ja selle pervele võimsad tornid, kust saadi ründavat vaenlast ahistada. Tornid pidid kaitsma nii all-linna kui Toomemäe elanikke, samuti piiskopilinnust ja Toomkirikut. Täna on tornist näha vaid haledavõitu hunnik, kuid kunagi oli selle kõrgus üle 30 meetri. Peaksite ette kujutama umbes kümnekorruselise hoone kõrgust torni, täis pikitud avasid, kust vaatasid igas suunas välja kahuritorud.” /---/
Teati Musumäge kui abiellumise kohta ja ei enamat.
Asukoht teoses
lk 33
