Kui viibid kallis mõtteis
kus mail või meredel
et midagi ei vasta
mu viipeil teredel
käid mööda must nii sünge
just nagu Aafrikas
sa viibiks ahelais
neis kõige pahemais
oh ava kallis silmad
ei viibi õnneks Birmas
või orjaturul sa
ei ihka sind paks sultan
noort orjatari vaest
ka haaremisse vaid
sa istud ikka „Püssis“
kus lühtreid ripub laest
ja puhud suitsurõngaid
suust välja kõik see aeg
ei kuritarvita sind
julm roomlane patriits
ei lasku luigekaelal
sul jõhkralt metsik piits
ei sunni keegi lapsi
sind tegema kõik aeg
jäänd õnneks seljataha
see ürg- ja koopaaeg
vaid istud kallis „Püssis“
vaid istud kõik see aeg
Asukoht teoses
lk 10
