Esimesel kursusel paigutati vene filoloogid seitsmekesi Tiigi tänava tuppa. Õnneks oli see tuba täiesti eraldi. Esimesel päeval läksime tuhatoose ostma. Kui me kaupluse ukse taga seitsmekesi üksteise järel end üles seadsime, asusid kohe mõned kaaskodanikud meie selja taha, isegi küsimata, mida antakse.
Õhtud möödusid meeldivalt. Kinnitasime uksepiida külge korvpallirõnga. Korvpallihaiged elasid tormiliselt kaasa, trampisid, röökisid ja plaksutasid. Tüdrukud meie all nurisesid, aga olid sunnitud leppima, sest meie ülevalpool pidasime endid intellektuaalselt kõrgemal seisvateks.
Mõni õhtu kulus põnevale hiirejahile. Jahti juhtis Vitja. Ta kartis hiiri naeruväärselt, ronis hallikas soldatipesus öökapi otsa ja tantsiskledes seal hirmust, osutas sõrmega: „Seal, seal! Tapa ta!“
Selle auks, kes osutus õnnelikumaks jahimeheks, sooritati väike saluut. Selleks heisati San-Marino vabariigi lipp: määrdunud auklik jalanarts. Kõik pidid sisse võtma presidendi poosi, see tähendas, et laskuti küünarnukkidele ja põlvedele, tagumikud püsti. /---/
San-Marinos oli vali kord. Kõike reguleerisid billid. Üks kõige krobedam kõlas vabariigi konstitutsioonis järgmiselt: „Dura lex, sed lex!“ Kõik karjusid kolm korda „Dura, dura, dura!“ Langetati vabariigi lipp. Võtsime sisse presidendi poosi. Vanja lasi väikese saluudi, kui viitsis. Täpselt kell üks lülitati tuli välja.
Asukoht teoses
lk 2215–2216
