Retro. Üsna jaama lähedal...

Üsna jaama lähedal munakivise tänava ääres konutas suur kolmekorruseline piklike akende ja suletud raudväravaga kangialusega vana kivimürakas.

Kunagi olevat siin olnud mingi vabrik või kasarm, nüüd oli see teine kodu sadadele üliõpilastele. Osa tube olid väiksed, osa suured kui küünid, paljud olid läbikäidavad, uksed prõmmisid hommikust õhtuni, kogu aeg tõtati treppidest üles ja alla – elu kees majas nagu sipelgapesas ning mõtted rahust ja vaikusest võis valvetuppa sisenedes heaga ukse taha jätta. Igal korrusel asus köök, alates lõunatunnist kuni õhtuni oli ruum pottide ja pannide kolinat ning kära täis: need, kes olid kokakunstis kodus, jahmerdasid igapäevase sooja toidu kallal. Ainuke koht, kus harilikult vaikus valitses, oli õppetuba – piklik laudu ja toole täis ruum õuepoolse tiiva esimesel korrusel. Tihti – eriti eksamite ajal – oli see tudengitest pungil, sest oma toas õppimisest tuli harva midagi head välja. Selles majakolakas söödi ja magati, õpiti ja logeldi, käidi vastastikku teiste toas lobisemas, konspekte laenamas või kaarte mängimas, siin peeti pidusid ja sünnipäevi; aastas korra või paar haaras kogu internaati taevas teab millest tekkinud mürgeldamistuhin ja läks lahti üleüldine veesõda: akendest lendas vett õuesolijaile kaela – oli see siis oma või võõras –, ämbritäied läigatati tüdrukute tubade uste vahelt sisse, koridorid ujusid, mõni ettevõtlikum tiris keldrist voolikugi välja, komandant jooksis mööda maja ringi, karjus ja riidles; sama ootamatult, kui kõik oli alanud, kõik ka lõppes, nüüd korrastati kiirustades lahinguväli, ja kui ülikooli asjamehed tulid järgmisel päeval pahanduse peasüüdlasi välja selgitama, siis polnud keegi midagi kuulnud ega näinud…

Asso lükkas suure kääksuva uksepoole lahti, sisenes läbi väikese trepikoja valvetuppa, kus paar poissi suitsetades igavlesid, võttis konksu otsast oma toa võtme ning läks läbi hämaravõitu koridori ühiselamu õuele. Siit viis majja neli ust. Peale L-kujulise põhikorpuse lösutas keset õue kahekorruseline puumaja, seal alumisel korrusel asusid komandandi tuba ja ladu ning üleval tüdrukute toad. Täna oli õues vähe liikumist, Asso läks kangialusest uksest sisse ja esimese korruse koridori lõppu, keeras ukse lukust lahti ja astus oma tuppa. Müts ja mantel lendasid naabervoodile, Asso viskus oma voodisse pikali, torkas käed pea alla ja jäi mornilt vahtima hallivõitu pragulist lage.

Tuba oli väike, aga oskas mahutada laua kolme tooliga, kolm voodit ja kapi. Seintel ilutsesid Vilde ja Tammsaare trükipildid, akna ees rippus veidi narmendav kollane kardin, nurgas seisis must plekkahi, mis oli kõrvaltoaga kahasse. Täna oli kõvasti köetud, tuba oli lämmi, Assol hakkas palav, ta ajas pintsaku seljast, tiris säärikud jalast ning vajus apaatselt voodisse tagasi.

Ta elas siin teist nädalat üksi: kursusekaaslased Laanepuu ja Allikas olid Tallinnas advokatuuris praktikal. Üksi oli hea elada, eriti nüüd: olid vaba ülearustest küsimustest ja kostmistest. Eelmisel aastal elas Asso koos Maiduga kolmandal korrusel kahe voodiga toas, pärast nende suhete jahenemist ja seetõttu, et siin toas üks voodikoht vabanes, kolis ta sügisel siia.