Magasini kodu vastas vene kiriku aias tohib võililli noppida: kollased päikserattad, mesilane peal, las sööb, oota, nüüd kaksa; kas mesilane jõi lille lõhna ära; ei joonud. Turu kodu hoovis õisi ei ole; Aldi-mamma aias on suure nukupeaga pojengid, neid ulataks vaatama üle värava; tänaval roomab nagu pihlakalehtedega vars, tulilillekollased õied, proua Alt ütleb hanijalg; nakkushaigla pesuköögi juurest viieliitrise plännuga vett tuues saab korjata kurerehasid, need kasvavad kõrgete nõgeste sees, mis on kurjad kõrvetama; ilusa lille kroonlehtedest, kui neid süljega niisutada, saab kenad lillad sõrmeküüned. Kesk tänava kodus on teise trepikoja akna all klump, ääristatud valgeks võõbatud tellistega, mis viltu pandud; suurest murtudsüdamepuhmast saab näpsata õie ja mängida daami kojutulekut – kuidas see võtab kübara peast, kleidi seljast, kingad jalast ja pesu ka ära ning on paljas ilus peenike daam, nagu daamid olema peavad; peenramaal õitsevad peamiselt sügislilled, kõigil korteritel ühesugused.
Asukoht teoses
lk 131
