Lehte võtab üle Erik Tedre asutatud Luuleteatri, kus on teatrit vaid niipalju, et esinevad Vanemuise näitlejad, luule on see-eest parim. Kavalehe trükkimiseks ei saa osta joonistuspaberit, kassatšekile tuleb kirjutada roheline lauapaber. Kus Luuleteatril on need sada kirjutuslauda ja kuidas kaupluse laoseis klappima hakkab, sellest ei teki küsimust. Näitlejatele lilli pole lubatud osta, raamatupidaja märgib saali dekoreerimiseks. Elu tahab elamist, kirjanike liidu eelarves esinduskulusid pole, aga kohvi juuakse, juubeleid peetakse, surnuid maetakse, vennasrahvaste kirjanikke kostitatakse, seepärast tuleb vormistada loominguline toetus mõnele liikmele, kes seda muidu ei küsiks ega vajaks; see on tavaliselt 150 rubla, väga suur raha ja lööb kaua ette. 1985. a. kehtestatud kuiv seadus ehk Gorbatšovi juunipööre on suur kergendus ühisele rahakotile ja tõhus aja kokkuhoid, sest sõbralikke vennaskirjanikke trügib kogemusi vahetama aina vähem. See-eest tiheneb side meie oma avalikkusega, kirjaniku vaba mõte ja täpne sõna on kõikjal oodatud. Laulva revolutsiooni aastail tullakse hulkadena otse tänavalt Uluotsa majja aru pidama, julgust saama, on seal parajasti mõni üritus või ei. Nõnda venivad päevad pikaks, Lehte on kirjanike majas perenaine rohkem tunde kui oma Koidula kodus. Õieti on Lehte kogu teadliku elu pidanud Uluotsa maja väga tähtsaks, olnud kohvikallaja, lauakatja, tegevuse korraldaja nelikümmend aastat, innustanud ja lohutanud kaasteelisi, lugenud ja arvustanud käsikirju, soovitanud uusi liikmeid, hoidnud ära mõnegi ideoloogilise maavärisemise.
Asukoht teoses
lk 107–109
