Jõulu mure. Haavatuid voolas väiksesse...

Haavatuid voolas väiksesse linnagi, mida ju Tartu ikka on, - siia õige eemal lahingu väljalt. Ja oli kuulda, et mõned rasked haavatudki nende hulgas, ka üks käteta ja jalgadeta vigastatu, räägivad tänagi kooliõed selle tütarlastele omase kerguse ja hoolimatusega. Aga Jaapani sõja aegne ilma jalgadeta sant istub alles Tähe uulitsa nurgal – oma lõpmata piinatud, kõhna ja kannataja näoga – tuleb Johannale meelde.
Kas iialgi ei lõpe kõik ilma hädad.
Ja raskes rahus läheb see neljateistkümne aastane, ees on lumine linn, võõrad inimesed ja jõulud. Palju rohelisi kuuskesid on platsil.
/---/
„Meil on pimedad jõulud,” mõtleb ta ja ühes õhtuse hämarusega, mis majade ja uulitsate üle maha vaob, vaob raske painajana meeletusk ja kurbus hinge üle, mis nuttagi ei lase, vaid lämmatab. Kuni hilja õhtuni käib ta, puusilla, kivisilla, Toomemäe, Tähtvere pargi ja eeslinna läbi ning ümistab meeles laulusõnu, mis näivad ütlevat inimliku mure sügavalt, hirmutavalt:
„On hämar öö, kus kaevajate tuled põlevad,
on hämar inimeste süda...”
/---/
Vene kiriku laulvad kellad hakkavad uduses linnas kõlama viimase Kristuse tulemise püha laupäeval.
„Kui ometi rahu tuleks ja need kellad elu ukse ees laulaks!”
Ja pööras Petrogradi uulitsa nurgalt tagasi, et koju minna ja ema käest andeks paluda!