Ja varsti nad istusid ülal restoranis, kuhu Ahas varem ei olnud saanud. Tõsi, ta oli ju restoranides küll oma kooliajal käinud, kuid mitte säärastes peentes ja kallites nagu need siin. Need Ahase restoranid, need asetsesid seal all Lihaturu ääres, kus sõja ajal oli saanud taldrikutäie kuuma suppi viie kopika eest. Ja ei kutsutud neid restoranideks, vaid söögimajadeks.
Kuid siin nad nüüd olid selles toredas paigas lumivalge linaga kaetud laua ääres ja nende kõrval seisis frakis oober, käterätik käsivarrel.
„Lõunatage meid,” käsutas Kraulis ja tegi kätega blaseerunud viipe.
Oober tõi lõunakaardi.
„Ah, jälle on teil see vastik hamburgi klops, ära tüütab,” manas Kraulis toidukaarti uurides.
„Sõjaaeg, härra,” vastas oober vaikselt ja viisakalt kummardades.
„Aga kas teil midagi muud ei ole?” küsis Kraulis.
„Värskeid Emajõe ahvenaid on, härra, praegu toodi,” vastas oober, „Aga need on eritellimisel.”
„Laske meile siis praadida kaks ahvenat võiga, aga kooresoustiga, saite aru, kooresoustiga?” käsutas Kraulis.
Asukoht teoses
lk 111
