Kui elu Supilinnas oli rahulik, siis samal ajal käis Tartu kesklinnas ja vanalinnas suuremat sorti sagimine. Linlased olid ärganud rammestavast unest ning asunud kodudest lahkuma. Jalakäijate hommikune kõndimistempo oli suuresti varieeruv. Nagu on erinev ka autojuhtide sõidumentaliteet peamagistraalidel. Tööle suundujad tegid ootamatuid põikeid, sooritades neid teiste kaaskodanike vahelt. Võistukõndimine näis hommikutundidel möödapääsmatu tegevus. Vähemasti oli sellel tervislikke eluviise edendav toime. Võidumehe stiimuliks oli kontorisse jõudes keerata kalendris ette uus kuupäev, lootuses, et reede jõuab niimoodi kiiremini lähemale.
Nooremas eas linlased nii tormakad polnud. Kooli jõudmiseks tasus varakult hoogu võtta, ent olulisem veel oli trotsida kulgemist ennast. Vahel kippus noortel jõud kätest ja jalgadest kaduma. Seda nõrkustunnet aitas leevendada vanemlik jutt urvaplaastrist ning sisemine ängistus eelseisva päeva ees oligi kadunud.
Tudengid olid kulgemise tõelised meistrid ja vilunud elunautijad. Varajasse loengusse hilinemine polnud nende jaoks patt. Peaasi, et oli aega kohvitopsi täitmiseks ja hetkeliseks meditatsiooniks teaduskonna ees. Rahu enda ja maailmaga saabus siis, kui näpukeste all hoolikalt rulli keeratud sigaret sai aroomist tühjaks imetud.
Asukoht teoses
lk 17–18
