Sina ja Unt ja kindlasti veel mõned meie põlvkonnast – nooremad eksperimenteerivad näitlejad ja lavastajad –, teie saite võimalikuks ainult tolles nõukaaegses poolpimedas Tartus, linnakeses, mis üleliidulisel salajasel kaardil oli märgitud kinniseks sõjaväelinnaks ja Ameerika Ühendriikide kaardil purustatavaks objektiks. Üle labasuse, vaesuse, aukliku intellektuaalsuse kerkiva ülikooli ja teatriga. Teater, üks ja ainus, olgu hea või halb, teater, egoistlike intriigide pesa, segu andekusest, liiderlikkusest, edevusest, vaimsusest, jõhkrusest, ainult seal sai just sellisena sündida teie looming. Ilma selle ümberpiiratuseta, selle Vene sõjaväe lennukitest rüvetatud, salastatud ja salastamata tehastest ahistatud linnata, keelatud linnana mõjuva Hiinalinnata, räpaseks muudetud jõeta, peenutseva Tähtvereta, linnata, kus keset kõntsa kõrgus (vaimu)teater nagu karjapoisi unistus lossist, poleks teid olemas olnud. /---/ Te kõik käisite alla, hukkusite ilma sellise Tartuta. Haisev, räpane, auklike tänavatega endassetõmbunud linn, mida ma kõik seal elatud aastad, välja arvatud õpingute aeg, vihkasin, mida silmitsesin samasuguste tunnetega, nagu sina sel ajal mind – temalgi, vaesekesel, on oma maailm, on kuulu järgi olnud mingi oma vaim, mille üle tasus ainult ironiseerida või nalja visata. Ja ometi – te kõik hukkusite, põlesite läbi, käisite alla ilma selle Tartuta ja ilma üksteiseta.
Asukoht teoses
lk 218–219
