Tuhk, mis koputab. Minni Nurmest, pühapäevakarjusest. Oluline oli seegi...

Oluline oli seegi, et Betti Alverile ja tema abikaasale Mart Lepikule ilmselgelt meeldisid lapsed. Nende märkamises ei olnud mingit kõhedusevõpatust, vaid – ehk võib seda sõnastada nii – lapse siiruse ootusr ja lootust, et selles siiruses ehk on ja idaneb midagi eriti huvitavat.
Ja mis veel oluline: nemad ei tundunud mitte kunagi vanad.
/---/
Meie saabudes istus Mart Lepik nimelt lahtise õhuakna all diivanil ning sellest aknast lendasid sisse ja välja väikesed linnud, kes ta peopesast teri sõid ega ka siis ära ei lennanud, kui ma end istuma poetasin ja seda hinge kinni pidades jälgisin.
/---/
Minu jaoks oli hoopis põnevam see, kuidas Betti rõduäärel nööri otsa aetud puravikke kuivatas. Betti oligi, erinevalt Minnist, kes täiesti rahumeeli leppis vaid praetud kartulitega, tõeline gurmaan, kes hindas hea asja – ka hea supi – väärtust.

Võrreldes Minniga, kes pidas alailma jutlusi vähenõudlikkusest kui ülimast väärtusest, mõjusid  Betti suurtes vaasides valendavad valged liiliad – millel alati tolmukad ära võeti, et need lillede puhtust ei määriks – mulle teed valgustava tuletornina. Betti juures selgus, et ilu võis isegi „patta panna” ja et ilul oli omaenda õigustus ja mõte.
Betti kohv oli alati kange ja nii lõhnav, et tundsid seda lõhna juba uksel. Ta väikesed võileivad olid imehead

Teosest