Mõte ise tekkis täiesti spontaanselt endastmõistetava loomuliku mõttena – juba kogetud oksjonite mõjutusel! – peatselt pärast raamatupoe avamist 1996. Ülikooli rektori Peeter Tulviste õhutusel ja toetusel seadsime algusest peale eesmärgiks korraldada oksjoneid, mis vastaksid Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli ja akadeemilise asutuse kõrgele tasemele.
/---/
Iga aasta sügisel novembris tõmbame ülikooli peahoonesse kokku teatava kindla ringi raamatukogujaid – nii Eesti suurte avalike raamatukogude kaubatundjaid kui ka erakollektsionääre-bibliofiile, kes peavad maha põnevaid, dramaatilisigi võitlusi. Reegliks on pakkuda õiglase alghinnaga trükiseid, mis on oksjonile võetud valikuliselt, eeskätt silmas pidades nende sisulist ja raamatuloolist väärtust, nende eksemplaarset seisundit, nende haruldust ja nõutavust. Ses mõttes võib tõesti kõnelda oksjoni aristokraatlikust või elitaarsest iseloomust, kuid peab tunnistama, et isegi keskmised lõpphinnad on täiesti võrreldavad uue raamatu hinnaga uues Eestis. Ka lõpphind kujuneb lõppkokkuvõttes siiski õiglase hinnana, millega realiseerub vaikimisi seatud eesmärk maksta Eestis vana ja haruldase raamatu eest raamatu tegelikule väärtusele vastavat hinda, mida on algusest peale rõhutanud Peeter Tulviste, rector emeritus. Õiglaselt kõrge hinnaga on müüma hakatud vanemaid Eesti trükiseid, haruldasi maakaarte (vanimad meil 17. sajandi keskpaigast peale), jms.
/---/
Tartu Ülikooli raamatuäri ei aja mitte ainult äri...
Asukoht teoses
lk 231–233
