Ülikooli peahoone trepid
arhiveerivad pidevate professorite samme,
astutud teadusliku avastuse õnnelikus õhinas,
tegemata töö tülpimuses,
kahtluse kütkes, vastutuse vaevas,
Käsipuid lihvib ülesrühkijate rüsin
ajast aega.
Kolmandal trepimademel juba hallinev Gustav Suits
piirab pilguga tudenginnat,
kes lahkub loengute vihuga, liginematu.
Kuskil koridorikäänakul
vaidlevad Karl August Hermann ja Mihkel Veske
eesti keele häälikute kolme pikkuse üle
sülge säästmata.
Aulakongress aina kestab,
kõva kära saatel kisub vastasrind kihutuskõnekateedrist
kord Tõnissoni, kord Teemanti
hõlmapidi alla.
Portreede vahetust kuuldesaalides toimetatakse
isamaalist aadet vahetamata.
Asukoht teoses
lk 35
