Tartu, jaanuar 1834. /---/
Eelmisel reedel, kui olin just valmistumas suureks balliks, sain oma professorilt sedeli, milles ta mind palus minna kohemaid anatoomikumi, kuhu ennist oli jõudnud värske indiviid: juba järgmisel hommikul olevat tal loengu jaoks tarvis prepareeritud jalalihaseid.
Läksin oma balliülikonnas sinna ja andsin Adamsonile, vanale anatoomikumiteenrile, käsu laip sooja panna, lisades juurde, et ma mõne tunni pärast tulen tagasi ja võtan prepareerimistöö ette. „Peris jäik ta põle,“ ütles härra Adamson, „linnasulased alles täna hommikul leitsid ta püsirohukeldrist silmuse otsast; viin ta ülemisse saali, sääl on sooja rohkem.“ /---/
Väljas oli vahepeal hirmus rajuilm lahti pääsenud. Graniidist silla raudketid rägisesid, parodeerides oma undamisega linnamuusikuid. Turuplatsil tantsisid valged lumekujud, joostes ümber raekoja nagu lapsed, kes ringikujulise laua ümber mängivad kassi-hiirt. Minu tee viis nüüd tõusujoones Toome tänavat mööda ja Kreeka Viadukti alt läbi. Üksik rippuv latern kallutas otsekui hoiatavalt pead siia-sinna, ja Püssirohukeldrist möödumisel tundus mulle, et keegi kõnnib mu taga – võib-olla ennast poonu vaim, kes mulle järgnes, et näha, mida ma kavatsen peale hakata kehaga.
Lõpuks jõudsin anatoomikumi juurde, mis troonib kahetiibse tornina kõrgel sügaviku kohal ja kus torm seepärast ulgus ja vilistas lausa märatsevalt. Äratasin anatoomikumiteenri, ta süütas valgusti ja me läksime kolmandale korrusele. Tuli läbi minna mitmest võlvitud ruumist ja saalist, ning Adamson, kes järjepanu uksi avas, ütles hambaid irvi ajades: „Härra tohter saavad täna suurde seltskonda.“
