Liis toetab pea vastu Sõbra maja suure saali seina ja paneb silmad kinni. Saalist on õhk välja tantsitud. Tüdruku ülahuule kohal, ninal ja otsaesisel on higimullid. /---/
Liis rüüpab tühjaks oma kolmanda ja viimase Rubiini, paneb tühja pudeli saalinurka teiste kõrvale, vaatab enese jalge ees psühhedeelses muusikas ja kehade kuumas aurus kõikuvaid noori dionüüslasi ja mõtleb: kummaline, et luiged mulle meelde tulid, just praegu, siin, Dionüüsiast vallutatud Tartus, kus lõpuks on luba kõigeks. Kus hullunud rõõm ja tants on midagi täiesti normaalset, kus sa võid mõelda, et elu on kunst ja isegi kui ta on kunstitus, ei ole sellest midagi, sest sul on luba olla see, kes sa oled, piirideta, keeldudeta, hirmudeta, ja sa tohid joobuda eimillestki pärast seda jahedat ja pilvist kevadet ja enesetõestamist, joobuda veinist ja kehadest, silmadest, mis sind vaatavad, joobuda sellest kummalisest vaimsest ja hingelisest seosest kõigi maailma inimeste vahel, mis on Dionüüsia-aegse Tartu reaalsus. Sul on luba eufooriaks, ihaks, vabaduseks, unustamiseks. /---/ Ei tohi unustada, et on kevad, lahke lehekuu, ja sina oled üliõpilane. Ei tohi unustada oma vanust: üheksateist. Ei tohi unustada, et sa viibid Emajõe Ateenas ja su juuksed lehvivad kevade esimeses kuumalaines. /---/ Sa kuulasid salaja pealt: kellegi Swanni armastusest kõneles noormees neiule, ja neiu kuulas, nagu räägiks noormees talle siinsamas Tartu viltuse maja trepil hetk tagasi sündinud imest. /---/ Ei tohi unustada, et sa oled kevadises Emajõe Ateenas ja siin viib labürindi keskmesse lugematul arvul teid. Ei tohi unustada hetke, mis on käes, ja seda, kes sa oled, just praegu, siin, ei tohi unustada tänast ööd, eilset pärastlõunat, kui Kaubahalli kõrval muruplatsil esietendus Sinimandria teatritrupi „Hull Pierrot“ ja valges Pierrotʼ kostüümis Põder sind oma ainsa avatud silmaga rabas – see oli Põdra mustade joontega raamistatud selge silm, mis säras tema põsele maalitud musta pisara kohal üle Kaubahalli muru, läbi pargi ja alleede, üle Emajõe, Narva maantee ühikateni välja. /---/
Nad kõnnivad üle uue silla Annelinna poole. /---/ Hommik on käes, kell pole veel kuus, aga juba on soe, ligi seitseteist kraadi, kuumalaine jätkumist lubatakse vähemalt järgmise nädala lõpuni. /---/ Täna on Dionüüsia viimane päev, õhtul lähevad nad kõik koos Kassitoomele ja vaatavad Jani sõbra Marina performanceʼit pealkirjaga „The Body Shop 6“: Kunstikooli kolmanda kursuse tudeng Marina seisab alasti keset Kassiorgu, tõstab valged käsivarred puulatvade poole ja hingab. Siis laseb Marina kätel langeda ja kükitab. Ta tardub kauaks paigale, seejärel tõuseb taas ja uuesti sirutuvad noore naise käsivarred taeva poole. Nüüd on Marinal midagi käes ja kui vaatajad oleksid lähemal, näeksid nad, et Marina paremas käes on gaasisüütaja. Ta liigub gaasisüütajaga mööda kindlaksmääratud joont, kummardub aeg-ajalt ja süütab üksteise järel põlema kuuskümmend kuus kalmuküünalt. Kassiorgu laskub õhtuhämarus ja orukallastele kogunenud vaatajad näevad, et Marina süüdatud küünaldest moodustub suur number kuus.
Asukoht teoses
lk 96–101
