Ilma Põdrata ei saaks. Kui ta ei seisaks hommikuti nende eraka ühisköögi klaasukse taga ega teeks totakaid nägusid, kui Liis süüa teeb, ei saaks lihtsalt elada. Kui ta ei ütleks läbi ukseklaasi: „Ma vaatan, kuidas tänapäeva noored elavad. Tundub, et tänapäeva noorte elu on huvitav.” /---/ Kui teda ei oleks alati olemas, kusagil, mõnes linnas, metsas või rabas, enamasti Tartus, isegi nädalavahetustel, kui linn tühjaks valgub. Kui ta ei ilmuks üksildusest kõmiseval laupäevaõhtul kell 22.45 ootamatult välja, ei astuks korteriuksest sisse ka sellisel õhtul, kui kõik on koju sõitnud, kui kogu linn on tühi ja Liisile näib, et siin ei elagi kedagi, pole kunagi elanud, ja iga valgustatud akna taga on tegelikult vaikne tühi tuba, kui Liis on just arvama hakanud, et seekord on läinud ka viimane inimene, Põder. Kui päikest pole juba vähemalt seitse päeva näha olnud, kivisel raekojaplatsil ulub tuul ja paneb Emajõe lainetama, kui on selge, et tegelikult pole kedagi, mitte kedagi, kelle huuled puudutaksid Liisi kaela, kui ta peahoone fuajee samba taga seinalt tunniplaani vaadates salli ära võtab, ja kui see tõsiasi tundub ainuvõimalik, lõplik, kui päevavalguslampide käes helendavast ülikooli raamatukogust on saanud hämaruse riik, kus liigub vaid mõni harv hallis kampsunis üliõpilane, üksi nagu Jüri Arraku maalitud kurb vaim suures hämaras rehetoas, kui raamatukogu kohviku ümarad diivanid ja tumbad on veel narmendavamad ja võidunumad kui tavaliselt, kui esmaspäeva hommikul kell kaheksa on histoloogia eksam, kui esmaspäeva hommik kell kaheksa läheneb aeglaselt, aga vääramatult, külma järjekindlusega, teises käes Glory Halleluuja asemel histoloogia eksam... Kui Põder ei oleks sõber. Just selline, kelleta ei saaks.
Liis ja Põder söövad hommikust. Kell on kolmveerand üks, tüdruk on poisi lõpuks üles saanud, piparmünditeed ja tatraputru teinud. Põder on sellise näoga, nagu ta polekski hommikul kell pool viis Liisi tuppa sisse kukkunud ja põrandal maganud. Nagu ta polekski mingi suvalise rahvaga kella neljani ringi jõlkunud, ühikatubades ja Sõbra Majas palju-palju viina ja džinni ja rummi joonud ja lõpuks Humalas õlut peale võtnud. Nagu ta polekski väsinud, nagu kaitsev aura tema keha ümber polekski pohmaka tõttu õhukeseks kulunud. Põder sööb kuiva tatart, vana hea Põdra nägu peas, kuigi hapukoort ei ole ja seda kompenseerib vaid pool pakki eilse kuupäevaga kefiiri. /---/ Temast voogab mingit ainulaadset head kogu maailma peale. Lohakalt pahteldatud seintega ühiskorteri peale Annelinna üheksakorruselises paneelmajas, näkkukarjuvate nõukaaja jäänukite all ägavate mänguväljakute ja turuplatsi peale, hallide alumiiniumkastrulite peale kõigis Tartu köökides, nimetute betoonkamakate peale mahajäetud ehitusplatsidel, pruunide teeplekkide ja äratäksitud servaga teetasside peale pimedas Sophoklese kohvikus hommikul kell kaheksa, sada aastat tagasi põlenud, ilma hooleks jäetud Supilinna puumajade peale, Liisi peale, isegi kui ta on väga kole, Liisi sisse, isegi kui ta on väga kurb.
Asukoht teoses
lk 29–31
