Tartu Toomemäel säras ometi nii päikseline ja rõõmus päev. Mis sellest, et sõjalõpu joovastustest oli juba saanud suur pelgus nahktagis võimukate meeste ees. Õppejõudude enesekindlad esinemised varjasid kabuhirmu. Umbusk levis nagu katk, kardeti kõiki ja kõike. Seepärast polnud ka peres täpselt teada Tammepoja reisisihti, kui too ootamatult minema kadus. /---/
Kui poleks olnud äraandjaid, oleks paljude inimeste elu kulgenud sõjajärgsetel kohutavatel aastatel märksa väärikamalt, neil oleks jäänud alles usk eestlastesse, naabritesse, sugulastesse. Kõigisse ligimestesse!
Asukoht teoses
lk 32–33
