Ma lähen juba päris luuleliseks, kui toon selle tunnuse alaliigina välja üldinnustava mõju. Teen seda seoses Juri Lotmaniga, kes polnud küll kirjanik, vaid kirjandusteadlane. Sündinud oli ta Leningradis, kuid tema elu oli seotud Tartuga. Eesti vaimne kliima oli talle nõukogude ajal ilmselt soodsam kui Venemaa oma ja kaudselt võis see ka tema mõtteloomingut stimuleerida. /---/
Ometi oli tema üldisemat mõju Eesti vaimuringkondades raske ülehinnata, ta oli seal üksvahe kõige mainitumaid ja autoriteetsemaid nimesid. (Tänastel noorematel, kelle riiulitel ridamisi maailma mõttevaramut eesotsas „Avatud Eesti Raamatuga”, on ehk raske kujutleda, millise innuga loeti 1960.–1970. aastail ülikooli toimetisi semiootikast. Need tundusid otsekui vaba ja erapooletu mõtte päikesekiired läbi nõukogude ideoloogiataeva madalate pilvede.) Ja – mis samuti oluline – Lotmani armastati Eestis.
