Serafima ja Bogdan. Juba pöörabki ta...

Juba pöörabki ta teele, mis viib sõjas põlenud Raadi mõisa kõrvalt Tartusse. Väljal, mille servas mustavad ikka veel tankilahingust jäänud rauajäänused, sahmerdab paarkümmend sõjaväelast. Lumme on torgatud kuuseoksad, mis tähistavad sakslaste rajatud betoonist lennurada. Kevadel alustatakse lennuvälja taastamist ning järgmisel kümnendil stardivad sealt, kus parun Liphardt 1914. aastal lasi lendurist vennapoja jaoks põllu maandumisplatsiks siluda, strateegilised pommitajad, kõhu all tuumalõhkepead, mis on määratud külvama hävingut alles taastuvas Euroopas.

/---/ Regi libiseb mööda mõisa klassitsistlikust väravahoonest, mis imekombel on puutumata jäänud. /---/ Kohe on mõlemal pool kruusaaugud, mis peagi hoogsa taastamistöö jaoks kanjoniteks uuristatakse. Pärast punastest tellistest Peetri kirikut, kõrget nagu katedraal, läheb sõit alla Narva mäest, mida ääristavad kümned väikesed ärid – laudadega kinni löödud aknad, mille kohal eesti-, vene- ja saksakeelsete siltide jäänused. Vähesed inimesed, keda näha liikumas, on kõik mähitud paksudesse riietesse, pilgud maas. Eespool asuvaid söestunud kvartaleid ilmestavad korstnad ja üksikute kivihoonete müürid, mida täidavad murdunud laepalgid nagu mustaks põlenud luustik.

Vene tänavast on alles vaid veterinaariainstituudi kuuesambaline fassaad. Serafima pöörab paremale, jõe poole. Suurivaevu võib varemeist ära tunda hotelli Bellevue ja Raekoja platsile viiva uhke Kivisilla aseme. Sillast poole lasi õhku Punaarmee, ülejäänu sakslased. Sillajäänustest on üle seatud pikkadest laudadest purded, mis neile astudes võnguvad, nii et peab kõvasti kipakast käsipuust kinni hoidma. Serafima pöörab ree vasemale. Ta sõidab Holmi tööstushoonetest jäänud rusude vahelt ajutise puusillani ja sealt üle jõe, mille kaldaäärteski ei ole veel jääkirmet. Vesi on tume ja voolab sügisvihmadest täidetud jões kiiresti. Laskuvas hämaruses on näha, et teisel kaldal asuv turuhoonegi on katuseta ja seest tühjaks põlenud.

Teosest
lk 129–130