Nii see oli... Alalõpmata oli oma...

Alalõpmata oli oma lahtise suu pärast poliitilise politsei ja ka propagandatalituse vaateväljal August Alle, keda tundis hästi kogu Tartu. Alle ilmus kodumaale 1918. aastal Saksa okupatsiooni päevil Poolast, peas vene üliõpilase müts, mida tookord kutsuti Tartus „kolleegaks”. „Werneri” kohvikus kaebas ta pooleldi lõõpivalt armu- ja kõhuvalu üle ja oli algul kaunis vaikne. Vabadussõja puhkedes jäigi ta „Wernerisse”, pääsedes sõjaväeteenistusest „halva tevise” tõttu. Kuid mõnes tookordses ja ka hilisemas füüsilises arveteõiendamises, nagu näiteks löömingus Aino Kalda poja Suleviga, demonstreeris Alle oma erakordset vormisolekut ja uhkustas pärast sõprade ja tuttavate ees, et ta on need kaklusnõksud õppinud noorukina Narva Pimeaia huligaanidelt. Mina nägin poisikesena August Allet ja tema tookordset sõpra August Gailitit esmakordselt Novitsky restorani baarileti ees boheemlaslikus meeleolus.

Tööl Alle ei käinud. Ka tema looming oli kasinavõitu. Millest ühe meie parima luuletuskogu („Carmina Burana”) autor elas, see ei olnud üldsusele teada. Kuid Tallinna kohvikuseltskond otse jahmus, kui pealinna jõudsid 1937. aasta maikuu lõpul kuuldused, et August Alle oli sooritanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas oma viimase eksami, kusjuures värske jurist ja kindla ametikoha elupõline vastane oli kirjutanud oma diplomitöö riigiteenistuse reglementide teemal.

Teosest
lk 187–188