Melanhoolia. Karlova pargis ruskab...

Karlova pargis ruskab kuum põuane eelsügis. Emajõe ürgsängi laskuva raja munakivisillutisel kõnnib tviidülikonnas härra – kohe näha, et pole siitilmast. Välimus meenutab võõramaalast, võib-olla ladinlast. Mees vaatab kõrgest kasvust johtuvalt pidevalt jalge ette. Kuivale sillutisele on langenud varased vahtralehed, puujuured ei leia vanas mõisapargis veesooni ja viskavad lehti varakult. /---/

Hallsünguse vastu aitab kaselatvade kuld ja tulehelk vahtralehtedes. Kalevi tänava nurgal möödub ta kunstikool „Pallasest”. Euroopas alanud sõda on ajanud Pariisist koju tagasi Vabbe, Kõksi, Kitse, Viiralti, Triigi ja Võerahansu.

„Tartu linn on palju võitnud, Elmar Kits on sisse sõitnud,” praalis „Estonia” laemaalingu üks autoreid pärast sõda, kui juhtus Valgemetsa rongist vaksalisse astuma, viiul ühes ja veinipudel teises käes. /---/

Meie aja kangelane vaimuvürst Semper heidab kõrvalpilgu Jänese kaubahoovi poole – kõik 128 sammast on alles. Äkksurnud suurkaupmehe jultunud poeg, kes sai saksakeelse, isale viitava hüüdnime Haase, on eluaegne üliõpilane. Segerlingi restoranis olevat Haase kusnud konjakipudelisse ja saatnud selle vaikiva ajastu sümboli, Tartu politseiprefekti lauda.
Teosest
lk 123–124