Tartu-missioon. Nad elasid kolmekesi...

Nad elasid kolmekesi või neljakesi Dudajevi sviidis. Bruderer ei suutnud neid omavahel eristada. Nad kõik kandsid hallikassegusest karakullist kõrgeid mütse ja kõigil olid mustad vurrud nagu Stalinil. Hommikusöögiks nad alla ei tulnud, õhtusöögi lasksid endale tuppa serveerida. Aeg-ajalt kohtas Bruderer liftis kelnerit, kes viis üles kandikutäit vaagnaid ja pudeleid.

Tal polnud mingit põhjust tšetšeenidest välja teha. Peale selle, et tema meelest oli tähelepanuväärne, et nad elasid sviidis, kus nõukogude lennuväekindralina oli töötanud nende vabaduskangelane. /---/

„Kas te olete naiivne, mister Bruderer? Kas te pole veel kordagi näinud Kirde-Euroopa kaarti? Vene karul ei lähe hästi. Ta on näljane. Mida teeb näljane karu? Kas heidab magama? Kas ta ei tõuse üles ega otsi endale saaki? Seela tunneb vene karu. Ja ta teab, et Jeltsin on haige nõrk mees. Märgates, kui nõrk on ta talitaja, ajab karu end püsti ja läheb jahile. Kas ma pean teile seletama, et baltlased kuuluvad esimese saagi hulka? Veel enne meid.”
„Kas tšetšeenid ja eestlased teevad koostööd?”
„Me oleme Tšetšeeni kaubandusdelegatsioon. Me pidasime Tallinnas läbirääkimisi Eesti valtsusega ja siin Tartus Eesti tööstusettevõtete esindajatega. Ja me sõlmisime kontakte ettevaatlike inimestega, kes on karu eest valvel. Seda ei näe siin keegi heameelega. Ei valitsus ega veelgi vähem vene maffia, kes omandab sel maal ikka suuremat mõju. Loomulikult ei taha ta tugevat Eestit: kõige rohkem meeldiks talle, kui karu selle alla neelaks. Seepärast peame olema ettevaatlikud. Me ei saa avalikult kohtuda Seela ja tema inimestega. Niisiis otsime kaudseid teid ja kuna te elate meiega samas hotellis –”
Asukoht teoses
lk 123–126