Tartu. Olen sinna kohta...

Olen sinna kohta jõudnud, kust mul tuleks alla pöörduda mööda Tolstoi tänavat, kus Näkk nüüd elab, kuid ma ei tee seda. Mu silma ees viirastuvad kaks kõrget akent, milledest tulejoad vihmasesse öösse langevad. Sõrmeotsaga vastu klaasi hõõrudes tekib imelik kiiksuv hääl ja see on mu märgiks.

Kiirendan sammu. Tähe tänav viib veel kaugele. Mul on veel aega kaaluda ning mõelda. /---/

Tambin edasi külmas ähinsaos. Tänavad on tühjad, kui ei arvesta mõnd ülestõmmatud kummiga voorimehetroskat, mõnd harva autot või bussi, mis mulle vastu tuleb. Olen juba küllalt kaugel, et ära tunda selle jalutuskäigu mõttetust. Pöördun ümber. Vihm on nüüd mulle selja tagant, piitsutab mind vähem ja mul hakkab kergem. Oleksin siiski nagu kuhugi välja jõudmas. Sellest enese leotamisest paistab siiski veidi abi tulevat.

Pöördun nüüd ringiga otsustavalt Tolstoi tänava poole. Miski on ju ometi selgunud kõigest hoolimata.

Näki aknad helendavad tõesti, täpselt nii nagu olin kujutelnud. Mis ta võiks praegu teha?

Teosest
lk 110–111