Tartu. Oleme seda kõneldes...

Oleme seda kõneldes jalutanud raekojataguseil kõnniteedel juba mitu ringi. Kui siis Hele- Mall olulise on välja puistanud ja vaikib, küsin:
„Kas vana „Werner” on veel alles?”
„Oi jah, see on muidugi alles vanas kohas ja samasugusena. Ainult selle nimi on nüüd kohvik „Tartu”. Ja seal käivad ka endised inimesed, paljud, kes vanastigi liikusid. Kas läheme sinna?”
/---/
„See siin „Werneri” vastas on Marxi maja,” seletab Hele-Mall. /---/

Aknad, aknaread, valged võimsad sambad, lai trepp, valge kelbakolmnurk kõrgel. Tullakse ja minnakse. Võõrad näod, aga siiski tuttavad. Kas ka meie olime kunagi säärased? Marksismi-leninismi alused, neli tundi, poliitiline ökonoomia, neli tundi... Loengud sunduslikud... Oleme „Wernerist” möödas, jalutame peahoone ukseni. Kahel pool on sildid: „Tartu Riiklik Ülikool”, ühel pool eesti, teisel pool vene keeles. Kas minna sisse või mitte? Astuda neer paar-kolm astet, tõugata uks lahti?

Ja ilma et oleksin mingit otsust teinud, oleme juba sees. Esimeses väikeses esikus on seinad kirjud ringide ja koosolekute kuulutustest, valvuriputka on paremat kätt. Läbime selle ruumi kiiresti ja siis seisamegi suures koridoris. See on lai hämaravõitu püstkülik, aula trepp otse vastas, kumbagi kätt pikk, kitsas ning hämar käik, mille kummastki tiivas on kolm auditooriumi.

Mul on tunne, nagu oleks õhkki siin tuttav, hall põrand, seinad, kell, teaduskondade kuulutustahvlid.
Teosest
lk 250–252