„Vallikraavi on tänav, mis alt õõnes on,” seletan, kui hakkame alla jõudma. „Kui siin kõndida ilusal kevadehommikul, siis kõmisevad sammud, nagu kõnniksid õhukesel munakoorel.”
„Oo! Seda ma pole iialgi kuulnud! Lähme katsume!” Ta ei lase mu käsivarrest lahti, kuigi oleme alla jõudnud.
„Ma ei tea, kas praegu kõmiseb. Peab olema ilus varajane kevadehommik ja inimesed peavad olema – õnnelikud.”
„Kas praegu pole hommik? Ja kas me pole õnnelikud? Lähme proovime!”
„Lähme! Kui ei kõmise, siis me pole õnnelikud. Selge?”
Asukoht teoses
lk 263
