Seisime väljas tänaval. Kahel pool särasid kumerad klaasid ja kummagi sees seisis ülevalt alla „Ko-Ko-Ko”.
„Siia,” ütles ta vasakule, Emajõe poole pöördudes.
/---/
Astusime edasi mööda hämarat puudealust. Jõudsime Emajõe äärde. Vesi läikles ja teiselt kaldalt peegeldusid tuled vette, jättes sinna vaevalt virvendavaid jälgi. Sõõrumäe allikate veed on ka kindlasti siin, mõtlesin ja mulle tuli ette, nagu oleks see siin igituttav koht, kus juba aastaid ja aastaid olen kõndinud.
„Mu nimi on Meedi,” ütles ta, kui Kivisilla juurde jõudsime.