Jäälätted. Läksin tagasi tuldud...

Läksin tagasi tuldud teed, nagu oleks mul kavatsus veel vaatama minna, mis on saanud mustast ja pruunist koerast üliõpilasköögi akna all, aga ma pöördusin enne seda paremale ja astusin kähku sinna, kus seisid kumerad klaasid tulede ja tähtedega „Ko-Ko-Ko”.

Ainult minutaoline võhik võis kujutleda, et sel kellaajal kohvikus vaba laua leiab. Kui ma sisse astudes veel nii väga ei kavatsenudki siia peatuma jääda, siis kohta mitte leides ei tahtnud ma siit otsekui välja visatud saada.

Võõrad näod vaatasid mulle vastu, ruum oli suitsu täis, häälte sumin, tasside ja klaaside klirin, doominokivide klõbin täitsid ruumi. Keegi polnud lahkumas, üksikuid lehelugejaid mehi, kuhu oleksin võinud end juurde nihutada, ei paistnud samuti silma. Mul oli peaaegu tunne nagu tol äsjasel pruunil koeral seal akna taga.

Teosest
lk 113–114