Vastu suve, kui suveaiad hakkasid õhtuti tantsuhuvilisi kokku kutsuma, tuli meil sellel ühisel teelõigul alati mööduda linna kesksest suveaiast praeguse „Vanemuise” kontsertsaali vastas üle Vanemuise tänava just siis, kui orkester kas pille proovis või juba esimest tantsulugu alustas.
/---/
Suveaedu oli peale selle, mida külastama hakkasime, mäletamisi veel kolm. Raudteejaamas, kus toimuva kohta levis eriti halvustavaid jutte; Tähe tänava ohvitseride klubi (hiljem ülikooli klubi) aed, kus pidi vahel ka eestlasi nägema; ja ülejõel garnisoni kultuurimaja või suveaed, vist ainult mundris meestele. Vähemalt kesklinna aias mängis heatasemeline tantsuorkester (lisaks plaadimuusika) ja musitseeris selle aja kohta täiesti vabameelselt, esialgu siiski veel vältides uusimat moemuusikat rok’n’rolli, twisti ja „bugivugi”, nagu oli jõutud tantsu nimi suupäraseks teha. Aga veel mõni aasta tagasi tähendas isegi tango manduva Lääne kultuuri saadikut ja saksofon oli hoopis keelatud pill.
Asukoht teoses
lk 84–85
