Templis ja tavernis. Minu jaoks oli...

Minu jaoks oli midagi erilist selles, kui noore geodeedi Olev Kasesalu kutsel ja õhutusel läksin esimest korda Ülikooli vanasse (uut sellal veel polnudki) kohvikusse.
Minu kohvikus käimise praktika oli selle ajani piirdunud hommikueinetega „Kolme Koopa Kohvikus” ja saiakraami ostmisega lõunaks üle tee „Sädeme” letist. Seda vapustavam oli vaatepilt, mis avanes kaminasaali astumisel. Suur saal täis ennast vabalt ja mugavalt tundvat tudengirahvast, enamikul suitsud (siis suitsetati veel paberosse ja filtrita sigarette) suus ja mingites kõrgetes klaasides kuldkollane vedelik sees. Suitsupilved aga käisid sõna otseses mõttes üle pea. Kas mu kaaslane suitsetas või mitte, seda ei mäleta, mina igatahes selle kahjuliku harjumuse küüsi ei olnud veel langenud. Kaselaid tellis asjatundjana sedasama jooki endale ja mulle. Kuulsin, et seda kokteili nimetavad mõned „Kuldseks surmaks”.

Teosest