Öine Tartu

Väljas langeb lehti,
sajab uduvihma,
tuigub üksik tudeng,
pingutades püksirihma.
Emajõgi vaatab
pisut süngel pilgul...
Armastuses pettund preilil
süda verd vist tilgub.
Miks ta muidu vaatab
kurvalt Emajõge,
hinges inventuuri tehes,
otsib elutõde.
Mõnel kaldapajul
alles üksik leht,
Kroonuaia sillal
suudleb paarike
nii eht.
Supilinna prükkar,
kellel juus on harv.
Taevast kurjalt katab
kraaksuv hakiparv.
Linn veel alles magab,
postimees veab käru,
tuntud luuletaja
vana maja uksel
õndsalt tõmbab pläru.
Siiski veel on vaikus
armsas Tartu linnas,
kust ei tahaks üldse
mitte ära minna.
Teosest