Puust kuldseid lehti langes alla,
kui üle Toome, hõlmad valla,
mees kõndis hilja õhtu eeli,
ta oli viimaks koduteel.
See oli füüsik Rudolf Kikas.
Ta oli õnnelik ja rikas,
ta mõistis hästi võõraid keeli.
Mis tahtma pidanuks ta veel?
Tal oli naine, auto, pere,
ja rektor ütles talle tere,
ja tööl kõik imehästi laabus –
neil oli uhke instituut.
Ning täna ennustas direktor:
saab talle varsti antud sektor,
sest äsja alles teade saabus,
et oodata on raali uut.
Too raal on nagu ilmaime:
kõik vana tehnika on pime
ja kurt ja tumm ja ilma peata,
kui lõpuks käiku läheb uus.
Kes lugenud on ajalehti,
teab: kümme aastat teda tehti,
ta töötab vähimagi veata,
kõik numbrid peas ja keeled suus.
Ei võtnud enam kaua aega,
kui Kikas koju jõudis. Praega
seal teda vastu võttis naine.
See oli täielik idüll.
Poeg automudeliga mängis
ja tütar lebas juba sängis.
Sai uuest raalist kõneaine
ja seda jätkus küll ja küll.
Mees väsimatult raali kiitis,
ent naine lahutas ja liitis,
ta palgalisast tundis rõõmu
ja hetke pärast kuulutas:
kui Rudolf on nii tark ja tragi,
võib varsti osta suvilagi.
Mees rüüpas viimse kohvisõõmu,
tükk aega tuba tuulutas.
Veel kaua Rudolf ärkvel püsis
ja vähkres voodis. Naine küsis,
kas on tal äkki süda paha
või põeb ta ehk aneemiat.
Ei kuule Rudolf – põsil puna,
ta näeb end akadeemikuna,
näeb au ja kuulsust, hiilgust, raha,
ja siis – Nobeli preemiat.
Nii läksid päevad. Sektor loodi,
sai juhatajaks Kikas. Toodi
raal kohale ja kokku pandi
ja läikimagi klantsiti.
Vist pooled juhtmed sassi aeti,
mis üle jäi, see maha saeti.
Ja siis kompuuterelevandi
auks söödi, joodi, tantsiti.
Kõik vastutus jäi Kikka kanda:
mis ülesanded talle anda
ja kuidas andmed sisse sööta,
nii et kompuuter vastu peaks.
Ehk küll ei ole võimalikki,
et võiks too masin minna rikki,
sest mis siis saab, kui ta ei tööta
me õilsa inimkonna heaks?!
Ning Kikas tuli varavalgel,
ta ärevusest vaarus jalgel.
Kui füüsik paotas saaliukse
ja suurde ruumi sisenes,
ta enda alaväärsust tajus
ja ulm Nobelist kohe hajus;
peas tagus rõhuv veretukse.
Raal suurenes, mees pisenes.
Peab teadma – Kikas uuris tähti,
veel hiljaaegu teda nähti
ööd otsa tähetornis valvel.
Jah, teda huvitasid kõik:
nii valge kääbus, mustad augud
kui punanihe, suured paugud,
ja kord, see juhtus läinud talvel,
jäi silma kummaline tõik.
Tol õhtul vaatles kerasparvi
vist Rudolf Kikas. Äkki sarvi
ta nägi tõusmas Marsi tagant,
see kestis vaid üksainus viiv.
Ei uskund füüsik oma silmi,
kuid pärast, ilmutanud filmi,
ta hirmust neli ööd ei magand.
Või praak ehk oli negatiiv?
Küll Kikas püüdis unustada,
kuid mõte jooksis oma rada.
Ei saa ju olla sarvi taevas!
See viirastus võis olla vaid!
Nüüd on ta valduses kompuuter,
nii imevõimas, kõikesuutev –
ja küsimus, mis teda vaevas,
saab lahendatud sedamaid.
Küll hirm ja kahtlus teda näris,
kuid võttis julgust, raalilt päris
nii otsustavalt mees kui suutis:
„Kui Maa veel Päikse ümber käib –
ons võimalik, et taevakeha
saab enesele sarved teha?”
Signaallamp veikles, värvi muutis,
kompuuter kostis: „On või näib.”
Sest Rudolf Kikas hoopis kohkus:
kompuutri tõotav anderohkus
vist oli pelk reklaamikära
ja tühipaljas seebimull.
Kuid pole halba ilma heata –
on paljutki, mis veel ei teata,
ei vasta keegi kõike ära.
Või oli too kompuuter hull?
Mees töötas nii, et higi tilkus,
signaallamp lakkamatult vilkus –
nüüd küll see masin langeb lõksu,
eks mängigu veel lolli ta!
Kui masinal on mingi viga,
siis korrutusetabeliga
(jah, Rudolf leidis vahva nõksu)
on kerge teist kontrollida.
Et hõlpsam oleks arvutada,
ta esmalt küsis: „Kolm kord sada?”
Raal hoogu sattunult vibreeris,
et puldilt õhku tõusis tolm.
Mees raevus puldi juurde astus.
Miks oodata end laseb vastus?
Raal uuris, juuris, integreeris
ja vastas: „Sada korda kolm.”
Sest hetkest Kikka elu muutus.
Käest pudenes, mis pihku puutus.
Jäi tööle hiljaks. Peksis lapsi,
kaks korda oma naistki lõi.
Ta neelas ohtralt validooli
ja pelgas kõike: autorooli,
külmkappi, vaikust. Võttis napsi
ehk õigemini lihtsalt jõi.
Kui viimne kvartal kätte jõudis,
direktor temalt aru nõudis:
kuis töötab raal, ons pretensioone?
Kas väitekiri juba koos?
„Oh jaa, ja küllap professuuri
ma saan, kui ringi kvadratuuri
ma olen tõmmand viimse joone,”
nii väitis Kikas jutuhoos.
Tööst Kikas nüüdsest loobus hoopis.
Maas istus, münte õhku loopis
ja ootas. Raali reageering
peab ennustama: kiri, kull?
Sa kas või habemest end tiri –
kolm tuhat korda järjest kiri!
Kui maha kukkus viimne veering,
raal undas: null on null on null.
Asukoht teoses
lk 3–9
