Tsaari ohvitser. Juba väliselt võttis...

Juba väliselt võttis elu ja ümbrus paari päevaga üsna uue ilme. Tartu oli üleujutatud keskealiste maameeste ja hobustega, liiklemine muutus mitmekordselt elavamaks, rahvasalgad kogunesid aeg-ajalt siin-seal kokku ja siis peeti sõjavaimustuse miitingut, lauldi „Boože tsrää hranii!” ja liiguti üheskoos kohaliku rügemendi staabi või voinski natšalniku kantselei ette.
/---/
Longiti pettunult laiali.
/---/
Suurem jagu tollest seltskonnast olid venelased – ametnikud, üliõpilased, kaupmehed, käsitöölised. Aga oli ka eestlasi. Lohutati end sellega, et kui Aia ja Tähe tänava nurgal üks mobiliseeritud tagavaraväelane voorimehel vastu sõitis, troska püsse täis, siis karjuti talle hurraa! Kuid tagavaraväelane, keskealine mureliku ilmega mees, pööras näo kõrvale ja ei vaadanudki vasikavaimustuspublikut. Ta päevitanud, tumm ja väsinud nägu on veel praegu mu silme ees.
Teosest
lk. 12-13