18. märtsil viidi surnu kliinikust Kirjanike Liidu majja Õpetaja tänaval. 21. märtsil viidi Kultuurimajja Hariduse tänaval, kus on suur ja nägus saal. Oli õige palju lilli ja pärgi.
Ilmalikul matusetalitusel rääkis Tartu Linna Täitevkomitee esindajana kirjanik Felix Kotta, TRÜ dotsent J. Peegel ja Vanemuise peanäitejuht K. Ird, kes ühtlasi oli Vallaku õetütre mees.
Äratas tähelepanu, et Vallakul oli erilisi austajaid. Näiteks haiglast oli palunud välja üks näovähiga haige, et matusetalitusest osa võtta. Kaks vana naist, võõrast, tuli kirstu juurde ja lugesid pika palve. Sisse astus vanem mees, lihtne, vaatas ringi, pomises omaette kuuldavalt: „Kes sind siis siin matavad? Kõik riiklik. Pole siin sinu kaaslasi.“ Astus kirstu juurde, seisis kummardudes ja sammus üleolevalt välja. Rongikäigus oli minuga ühes reas koolipoiss, väike raamatuportfell kaenlas, kergesti riides, nagu koolist jooksis. Ta sammus kuni hauani. Haual hoidis lillepotti pihus (mis kirstu juurest talle hoida ulatati) ja oli väga tähelepanelik kõige suhtes. Vallakul oli erilisi austajaid, kahtlemata pole mainitud kõiki.
Ilm oli 21. märtsil ilus, päikesepaisteline, sulas, kus sulada oli. Leinarong oli üsna pikk, tänavapalistajaid oli palju. Kohalik ajaleht „Edasi“ tõi 20. märtsil väikese teate matuste kohta, laupäevases numbris, s.o. matusepäeval polnud lehes midagi, ka mitte surmakuulutust ega Kirjanike Liidu järelhüüdu, mille tõid ära teised lehed. Küllap see polnud lihtne tähelepanematus, vaid teadlik talitusviis.
Mälestustalitus sujus hästi ning pidulikult. Ometi jäi üks kirjaniku soov täitmata. Peet Vallak oli juba millalgi ammu ütelnud, et kui teda kord maetakse, tahaks kuulda G. Ernesaksa koorilaulu L. Koidula sõnadele „Mu isamaa on minu arm“. Matuste korraldajaile oli see teatavaks tehtud. Kuid seda laulu ei esitatud (kuna see laul oli 1959. aastal põlu all kui natsionalistlik). Et ometi vormiliselt kadunu soovi täita, tutvustas seda viisi kehv pasunakoor ja läks lõpus veidi sassi. Oli ilmne, et nad polnud seda kuigi palju harjutanud.
Peet Vallak maeti Tartu Maarja kalmistule peatee äärde. Kogu elu oli ta püsinud ikka kuskil teiste taga, nüüd lõpuks oli ta jõudnud esiplaanile. Abikaasa hoolitsusel püstitati hauale kaunis mälestusmärk, mille valmistas kujur A. Starkopf.
Asukoht teoses
lk 604–605
