J. Aavik riietus üsna hästi, oli alati korras, kummardus viisakalt, rääkis aupaklikult. Ka saunas alasti olles oli ta väga korrektne ja viisakate liigutustega. Eriti aga pani rõhku puhtusele. Saunaruumist välja tulnud, valis ta hoolikalt, kuhu jalga panna. Vaip oli küll maas, kuid seda mööda läksid kõik ja selle tunnistuseks oli märgus. J. Aavik otsis pingsa tähelepanuga, kus on kuivad kohad, ja tuli neid mööda. Kui ta jõudis kapi lähedusse, siis läks kikivarbail nagu preili läbi pori, võttis pingutades portfellist valged paberilehed, paigutas põrandale, seisis siis peale, pani pingile, paigutas siis pesu peale, valmistas endale puhta istme ja siis alles heitis ümberringi pilgu ja tundis end vabana. Kui tahtis kaalule minna ja vaadata, palju ta juurde või maha on võtnud, siis jällegi valged paberilehed ja neidpidi nagu daam kividel üle oja laveeris kaaluni ja tagasi. Pole teist nii puhtust rõhutavat inimest näinud.
Asukoht teoses
lk 136
