Murduvas maailmas. Üldist puhtust oleks...

Üldist puhtust oleks ju tahtnud Tartus ivake rohkem, seda peab ütlema. Kui ma poisike olin, kiitis isa korduvalt Tartu puhtust. Pärast puhast Helsingit märkas silm siiski Tartus tolmu liiaks palju.
Et Tartu liiklus jäi kaugele maha Tallinna kesklinnast ja Helsingist, see ei teinud mingit tuska. Vastupidi – see tundus voorusena. Tartule olime meie, üliõpilased, uhked kui soliidsele vaimsele keskusele. Et liiklus oli aeglasem, see oli talle näokohane. Tartu oli armsaks saanud sadade meeldivate elamustega ja südamesse tunginud harjumustega. Aga Tartul oli ka erilisi veetlusi. Kui suvevaheaeg kadunud ja üliõpilasel tarvis jälle loengul käia, raamatukogust raamatuid tuua ning eksameid õiendada, siis käis sellega kaasas sügiskullases päikesepaistes otse kuldne Toomemägi. Algul, jah, olid puudel ainult kollased laigukesed, kuid siis kiiresti kasvas kuldne jume ja ühel heal päeval hakkas pudenema kollaseid vahtralehti – tiirlesid nagu langevarjud ja katsid teed vaibana. Keegi ei tahaks, et neid kõnniteelt koristataks – nii lõbus oli sahistada jalgadega kollastes kuivanud lehtedes. Ometi nad pühiti ära. Kuid puude vahel kollendasid lehed veel palju päevi, enne kui läksid pruuniks ja tulid rehadega naised.
Selgetel sügispäevadel oli Toome veerult kaugele näha. Ei siia tulnud ükski voorimees, jalgrattur, ei siit rutanud üle ärimees, et oma asja ajada. Jaa, Tartu oli armas linn.
Tartu elas muretult. Ei olnud suuri tülisid, polnud suuri vaidlusi. Vaesevõitu küll, kuid endaga rahul.
Päris suureks ülelinnaliseks saavutuseks olid esimesed omnibussiliinid. Nimelt ühel sügisesel päeval käis õnnelik kõma üle linna: Kangro omnibussid veavad rahvast ühest linna otsast teise. See oli ajalooline sündmus, seda pidi ära märkima. Ehk küll polnud sõiduks mingit tarvidust, läksime Oskar Urgartiga kahekesi ekskursioonile: ootasime peatuskohas omnibussi tulekut, istusime peale ja muudkui lase käia.
Iseenesest oli see lihtne sõiduk: veoauto oli odavate vahenditega tehtud omnibussiks, ehitatud presendist kumm peale, istmed, elektrivalgus sees, väike kell tilisemas. Neiu vormis, tasku puusa peal, andis pileti, võttis maksu. Sõitsid otsekui Pariisis.
Vuristasime siis viimase lõpuni välja, kuni Peetri kirikuni, ja et häbi oli sealsamas uuesti peale istuda ning tagasi sõita, astusime jala allamäge jõe äärde, jalutasime tagasi koju. Süda tsägas: esimene bussisõit maailmas tehtud.
Teosest
lk. 74-75