Murduvas maailmas. Vaatamisväärsuseks olid ka...

Vaatamisväärsusteks olid ka korporatsioonide kommersisõidud, sest täitsa teatritegemine oli, kui tõllas istuvad jäigalt värvimütsides mehed, rapiirid käes ja mitu hobust ees, kolistavad läbi tänavate. Jah, kõik see oli dekoratsioon, ainult dekoratsioon. Tuumaks oli ikkagi mõne tuhande noore vaba ja suhteliselt muretu elu. Õppimine, lõbutsemine, esiletunglemine, kurameerimine. Võis ju olla nii, et pennigi polnud taskus ja kõik oli väga kitsaks läinud, kuid keerati kantud krae pahupidi, seoti kaelaside ette ja nii ülesmukitult, habe aetud, pea kammitud, riided harjatud, kingad viksitud, mindi peole ja oldi lõbus ning püüti võita mõne tütarlapse tähelepanugi. Kuldne noorus! Kaugelt erinev väliselt tollest kuldsest noorusest, kes viimase moe järgi riides, hoolitsetud, pillub vanemate raha, nagu tuju trehvab. Kuid ometi vaba, ettevõtlik, leidlik, optimistlik, edasitungiv ja mõndagi saavutav.

Kõige selle taustal peab meelde tuletama veel üht meest.

Ta oli suurekasvuline, hallivurruline, tõsine ning auväärt näoga, rühikas, kuldläikelise randiga nokats peas. Seisis ülikooli fuajees suure kella all ja kell luges aja aeglasi samme – tikk-takk! Tikk-takk! See oli ülikooli portjee Simon. Üliõpilaste suhtes oli ta nagu sõbralik ausammas, kuid kui läks mööda professor, siis kummardas aupaklikult. Härra Simoniga tuli igaühel midagi õiendada. Juhtus, et loengut ei olnud, siis teadis Simon, miks seda ei ole. Kui keegi ei osanud minna, kuhu tahtis, siis juhatas Simon õige tee kätte. Kui keegi tahtis teada, kas professor See ja See on parajasti ülikooli peahoones, siis võis Simon anda täpse informatsiooni. Kui üliõpilasel oli tarvis uut korterit, siis viis Simon tema oma tuppa, mis oli sealsamas kella kõrval, soris mingis sedelitepatakas ja andis korterite aadressid, mis võisid vastata soovija nõudeile.

Simonil oli nõrkus va kibeda vastu. Seepärast, kui andsid talle mõne marga, siis ta hoolitses sinu eest kui oma poja eest ja päris veel kuu aja pärast, kuidas uus korter meeldib.

Kadunud on Tartu ülikooli fuajeest suur kell, kadunud on paeplaadid kordorist, millel kostis alatasa kontsade klõbin, ja ammu on kadunud auväärse ilmega Simon. Kõik on teisiti. Kõik muutub.

Teosest
lk 111–112