Romulus Tiitus hakkas „Postimehes“ oma karikatuurides kasutama Toslemi tüüpi, mis väliselt igaühele, kes Annistit tundis, tahtmatult teda meelde tuletas. Annist ise ei paistnud sellest riivatud olevat: suurtest meestest tehakse ikka karikatuure. Ja peab ütlema, et ta tegi ise ka niisuguseid tempe nagu Toslem „Postimehes“. Kord näiteks imetlesin teda järgmises situatsioonis. Ta oli palitus ja muidu riides nagu jalutaja, kuid oli suuskadel. Tahtis katoliku kiriku juures ühte majja sisse minna. Selle asemel et suusad maha võtta ja kahest trepiastmest üles minna ning siis paar-kolm meetrit jala astuda kuni maja trepini, üritas A. Annist lõpuni minna suuskadel. Ta astus suusa otsaga tänavalt tõusvale astmele (kõrgust umbes pool meetrit), toetas kramplikult keppidele, asetas teise suusa ka üles, pressis keppidega, kuid suusad ei mõtelnudki üles minna. Siis surus teist jalga ette, kuid kepid jäid liiga taha, jalgvärav ei lasknud keppe kasutada nagu tarvis, mees oli hädas. Ta taganes, seadis ühe suusa otsa esimesele astmele, surus keppidega, pani teise suusa üles teisele astmele, tahtis kukkuda, pressis, töötas keppidega nii ja naa – ja lõpuks sai võidurõõmsalt üles. Kuid osutus, et kõnniteel kuni majani olid kivid väljas ja ta pidi aegamööda katsuma, kuidas saada majani. Alles siis võttis suusad maha. Vähemalt kümmekond minutit mässas asjatut mässamist, aga eesmärgile jõudis.
Teine kord, see oli juba Teise maailmasõja ajal, tuleb A. Annist suure aknaruuduga ja läheb üles katoliku kiriku poole. Vist pommitamise tõttu klaas oli purunenud. Tol ajal oli klaasi raske saada. Õnneliku näoga peatub Annist ja hakkab tuttavaga rääkima, tarvis ju kõik ära seletada. Ja kui jutt aetud, jäetakse rahuldatud ilmel tuttavaga jumalaga ja edasi. Kuid tarvis on veel tagasi vaadata, kuidas tuttav läheb. Sealsamas aga seisis neetud telefonipost, aknaruut keeras end klirdi vastu posti ja pudenes kõnniteele. Annistil andis imestada selle maailma ootamatuste üle.
Asukoht teoses
lk 156
