Iseasi oli „Vanemuise“ suvine aiamuusika. See meeldis mulle päris hästi. Seejuures ei kuulunud ma nende hulka, kes teatriesisel istusid laua juures, jõid õlut ja õhtustasid või krõpsutasid ning lutsisid vähki ja jõid veini. Istusin kõlakojaesisel pingil.
„Vanemuise“ suveaed on juba ammu kadunud. Kuid ta oli Tartule heaks paigaks. Ta püsis muusikaaiana, joomine ei pääsenud millalgi domineerima, kuigi mõnikord mõni vapper mees segas kuulamist. Muide tihtipeale K. A. Hindrey, tol ajal veel ainult „Postimehe“ toimetuse liige, karikaturist, följetonist ja lastevärsside autor, oli tihtipeale meheks, kes laudade taga istujaist tõstis kära, vaidles üldkuuldavalt, kliristas klaase, käsutas oobereid. Sõnaga, näitas oma peeni kombeid.
Orkestrit juhatas helilooja Juhan Aavik. Ta esitas palju klassikalist muusikat, sekka ka moodsat, sugugi polnud haruldased Beethoveni sümfooniad. Ei tea, kas sealt või kust, kuid mulle on hiljem ikka meeldinud Beethoven ja Tšaikovski. Aavik püüdis orkestrisse saada ka häid kunstnikke. Kuulsused siia muidugi ei tulnud, kuid oli tublisid viiuldajaid, tšellomängijaid ja kontrabassi tõmbas jässakas ning tugevalõualine Ludvig Juht, kes hiljem siirdus Ameerika kuulsaisse orkestreisse.
Suvisel õhtul oli mõnus istuda aias puude vahel, tuul ei pääsenud siia puhuma ja linna sõidumüra ei seganud. Kahjuks ei olnud kuud näha, sest tema kõndis ikka „Vanemuise“ hoone tagant, kuid vast tõusnud suur lapergune kuu võis ometi puude vahelt end näidata. Istusid, kuulasid paar tundi orkestrit ja tulid rahuldatult koju.
Need muusikaõhtud olid väärt, et oleks käinud rohkem rahvast. Kuid rahvas, kahjuks, soovib peamiselt lõbustust, ajaviidet, kergesti mõjuvat, seda, mis ei nõua tähelepanu keskendamist.
Asukoht teoses
lk 94–95
