1957. a. maikuus jõuti siis nii kaugele, et „Dekameron“ ilmus müügile. Esialgu Tallinnas. Juba olid Tartuski inimesed ärevil ja käisid küsimas raamatukauplustes, kuid ei kihku ega kahku. Kõik, mis pookida suudeti, osteti Tallinnas eest- ja tagaukse kaudu ära. Möödus nädal, juba teistki. Lõpuks 10. V õhtul levis kuuldus, et 11. V hommikul hakatakse nn. „Akadeemilises Raamatus“ müüma. Ja kui ma kell 9 läksin tööle, oli ülikooli peahoone ukse juurest näha, kuidas mitmekordne saba tuli „Werneri“ kohviku juurest ja keeras ümber nurga kino poole. Läksin siis hiljem vaatama. Inimesed seisid kahe-kolme kaupa põikireas ja nii venis järjekord kino ustest veel edasi. Loeti ajalehte, vahiti taevast, „Dekameroni“ maik suus. Säärased või ligikaudu nii pikad on olnud ainult suhkrusabad kõige ägedama puuduse ajal. Raamatusabasid tänaval ma polnud veel oma ihusilmaga näinud. Ja nagu suhkrusabas, nii siingi oli tekkinud kaks miilitsameest ukse ette korda pidama. Arvatavasti poleks sel juhul uksi sisse murtud ega lapsi jalge alla sõtkutud (lapsi ju polnudki sabas!), kuid korrapidamisel on ka oma eriline konks. Nimelt läksid suhkrusabas korrapidajad vahel ikka ka poodi ja ostsid pool kilo suhkrut, ukse peal lasid korravastaselt ka tuttavaid sisse. Küllap sedapuhku oli see ainus põhjus – said ikka ülemused ja said korrapidajad kätte oma „Dekameronid“.
Umbes pooleteise tunni pärast oil saba kadunud, saadetis (200 eks.) oli läbi müüdud. Said need, kes läksid sappa kell 6 ja 7. Kes kaupluse lahtitegemiseks, s.o. kella 9 läksid, neist sai ainult osa, paljud sabas seisjad jäid aga ilma.
Asukoht teoses
lk 476–477
