Räägitakse, et inimene koosneb 70% ulatuses veest.
Sel juhul on vähemalt 50% minust Emajõgi.
Kasvasin üles Kalda tee lõpus, ühe kortermaja alumisel korrusel. Juba minu lapsepõlve varjutas Emajõe luhalt tõusev udu. Ahmisin seda endasse kooliteel, jalutuskäikudel ja poodi lipates. See imbus sisse viletsate nõukogude aknaraamide vahelt ning rõdule veetud nööridel kuivanud pesuga. Kuumadel suveöödel oli isegi mu voodi niiske ja imalalt lõhnav kui lamm. Rähklesin seal, higine ja veest rammusat õhku asjatult enesesse ahmides nagu kuivale jäänud prügikala.
Alustuseks röövis Emajõgi mult isa.
Ametilt oli ta automehaanik, kes pidas Turu tänava ääres ühes jõeniiskusest ning roostest näritud garaažis parandustöökoda. Igal vabamal hetkel kadus ta aga garaažide taga laiuvasse roostikusse õngitsema. Tema saak – latikad, särjed, ahvenad – olid meie perele oluline toidulisa. /---/
Emaga oli lugu veelgi halvem, sest tema oli nimelt pärit Tallinnast. Emajõe Ateenasse saabus ta õrnas tudengieas, vaimustus ülikoolilinna rahust, aeglusest ja romantikast, luges värske kirjandusüliõpilasena ahnelt lembelüürikat, eriti Betti Alverit, kohtus isaga ning pühkis pealinna tolmu jäädavalt taldadelt. /---/
Võibolla ei olnud Kalda tänava korter ning õlinäpust ja harrastuskalamehest abikaasa just see romantika, mida ta algselt Tartusse otsima oli tulnud, kuid inimese sisendusjõud on võimas! Ema silmis oli kauneim linn Eestis Tartu ning seda ilma mingite pimetähnideta – kaunid olid jalutuskäigud Anne kanali ääres, kaunis oli pitskardinatega isikupärastatud köögiaken tüüpprojekti fassaadil ning kaunis oli tema mehine mees, kes pea igal õhtul kilekotiga värske püügi koju tõi.
/---/
Kalda tänaval sündinuil ei ole valikut. Nad peavad vooluga kaasa minema.
Ainsad konstandid mu elus on tähistaevas minu pea kohal ja Emajõgi mu sees.
Asukoht teoses
lk 16–27
