Ühel sügisel veetsin kauni nädalavahetuse pere ja sõpradega Tartus. „tartus olles tunnen kuidagi eriti tugevalt, kui surnud, elutu linn on tallinn: inimesed viibivad avalikus ruumis selleks, et minna punktist a punkti b. tartus promeneerivad, lobisevad keset tänavat tuttavatega, elavad elu,“ jätsin Tartust sooja peaga Twitterisse märgi maha. No see oli liig mis liig. Kas sa üldse Kadrioru pargis, Reidi teel, Stromkal või turul oled käinud? See, et sinul Tallinnas sõpru pole, ei tähenda, et see teistele ilus koht poleks. Telliskivisse ei mahu rahvas ära, kõigil on nii mõnus, ainult sina oled kibestunud tont.
Ja nii ju oligi. See iga mu Tallinna-vääksatuse sisu oligi, et mina tunnen end Tallinnas halvasti.
Asukoht teoses
lk 34
