Riietunud oma ainsasse „pühapäevaülikonda“, mis oli isa mustast ülikonnast mulle sobivaks kohandatud, sõitsin ma Tartusse, kuhu jäin kogu ülejäänud eluks. /---/
Meie suhete vormistamine toimus täielikult Zara Grigorjevna komsomolimaksimalismi vaimus. Me suundusime perekonnaseisuaktide büroosse „oma suhete vormistamiseks“. Ei mina ega Zara Grigorjevna polnud arvestanud, et seal tuleb mantel ära võtta. Aga mul oli siiski seljas „loenguülikond“ (kodukeeles nimetati seda „suits ja pimedus“ – selle vasakul varrukal olid steariiniplekid, sest õhtuti lülitati valgus välja ja tuli töötada küünlavalgel). Zara Grigorjevnal ei olnud üldse pidulikku kleiti (väikekodanlikkus!). Oli mingi „kohusetäitja“, mis oli ümber tehtud tädi Manja kleidist – ta oli Zara Grigorjevnast kaks korda pikem ja täidlasem naine.
Me saabusime „perbüroosse“. ’Saabusime’ pole õige sõna – ma sõna tõsises mõttes tirisin meeleheitlikult vastupunniva Zara Grigorjevna kohale, kes korrutas, et esiteks ei kavatse ta Tartusse kolida ega oma Volhovstroi koolilapsi maha jätta, teiseks aga olevat perekonnaelu üldse väikekodanlik (tema sõbranna Ljuda resümeeris need väited pilkava valemiga: „Isiklik – taguotsa, ühiskondlik – ette!“). „Perbüroos“ ootas meid eriti armastusväärne eesti härrasmees, kes oli pidanud seda ametit kõigi vahetunud režiimide ajal, ja nagu enamik selles vanuses ning selle ajastu haritlasi, rääkis väga hästi vene keelt. Esialgu jahmatas ta meid ettepanekuga üleriided ära võtta. Zara Grigorjevnat tabas ootamatu naeruhoog (sugugi mitte hüsteeriline, talle tundus see „väikekodanlik“ protseduur tõepoolest naljakana). Juhataja vaatas meid nukral pilgul ja lausus sügava arusaamisega: „Jaa, esimesel korral on see tõesti naljakas.“
Asukoht teoses
lk 95–97
