1979. aasta varatalv... Väsinud ja söömata, kõndisin Tiigi tänaval raudteejaama poole. Vana ühiselamu läheduses kuulsin ootamatult lapse laulu. Oli juba hämardumas, katkendlikult kostis tuisust lauluhääl... See pidi olema tüdruk, sest laul ise oli selline: „Rõõmus perenaine olen ma, panen lapsed magama...” Astusin kangialusesse – last ennast polnud näha. Aga peatselt vilksas puuriida tagant viie-kuueaastane tüdrukuke, salvokelk sabas, kadus kiiresti trepikotta.
Veel seisin, lummatuna äkitselt kohatud ilust, siis tuli jätkata teed.