Öisel mäel

Kevade valgusest kumaval ööl,
kui tõusen põlispuudesse mattund mäele,
mis kõrgele vaatab üle linna –
elav elu langeb minu paremale käele
ja gootika varemete kolmiklööv
muinasjahedust vasakult palgesse hingab.
Ma seiran neid norgu kõduvaid kaari, punakiviseid, pilvisse püüdlevaid tunge,
mis mäele said koormaks ja issandale auks.
Seda ristirüütlite eatanud vaari
näen pikka suikumas aegade unne, rindadel lubi, kõrvades hakkide luksud.
Igavest rahu sulle, auväärt rauk –
uus kevade nõlvakuil kohab ning tuksub!

Ma seisatan muistse ohvrikivi ees,
kuhu lehekuul toodi hõbevalget ja rooga,
ma imestan, kui kerglase hooga
siin kõrval sambal metalliks on tardund mees:
pisipäine, pronksmantel kangunud õlul,
hanesulg õieli paisunud rinnal
ja pärgament lahti rullumas käest,
terav habemest ja jahe pilkude põlult
nagu ususõdade neitsilik kindral,
kelle üksi on jätnud taganevad väed.
Nõnda ta seisab – karm ja tumm omas usus,
kolm piiblit ületsi paremal jalal,
ja ma ei tea, kumb enam mind rusub –
maast irdund vaim või kujuri valang?

Mind peatab kuju istumas kuuskede ringis,
sügavalt nõjatav, tõsine ja harras,
põlvel lahtine raamat, käele toetatud pää.
Juba ammu, kui mul polnud veel kingi,
siin vastu raudset aeda toetusid mu varbad
ning luhtade tuultest lõhenend säär.
Ikka ja ikka mind peatama sundis
puhkav pale, peente sõrmede sorakile lask,
tubane rüü ja läikima häilitud alus.
Nüüd ma mõistan sel hiliseks tõmbuval tunnil,
millise mõtte on võtnud siin vask
ja millise rahu ao viimasel valul
võtab maa poole seletatud ilme.
Kas tema suutis, juureldes maad ja vett,
tervikuks haarata arengu üksikuid kilde
Peipsilt ja Kaspialt, lapi lagendikult hallilt –
nõnda kui kunstniku nägemushetk
elama siia on loonud surnud metalli?

Ma kohtan nähtul uitlemiskaarel
üksildast büsti surnukeldrite künkal,
ümber valvamas vahtrad ja saared.
Vaevu kui püsida julgeks maakivi rünkal
kinninööbitud vammus, ettekummardatud selg,
lapselik laup ja imestav vaade.
Kas sellep, et siiski liitudes sündis
suveöö Koidu ja Hämariku helk,
sai elavaks siiski suikund kangelasaade,
maa õnnistus külvi, jalg juhatas kündi,
said julguseks kehvus, kahtlus ja nurin,
ning me tõusime üles mullustest soist?
Enam julgust sambalgi – ilutsev poiss,
kes kord sündis, kosis, suitsetas ja suri!

Aga ennäe, kuidas muinsuse varjude üle
kaeb kuu viimase veerandi kollane jälg,
kuidas sügavaks hämardund nõlvaku süles
lõhnavaiks kuhjeks on paisunud toomed.
Ma hingan kui kaevandusest pääsend sälg
sõõrmeisse elava õhu lõhnalist raugust,
ma vaatan üle valgete katuste joonte
väljadetaguste metsade kaugust.
Ma näen, kuidas jõe virvetul peeglil
paariti vilguvad paatide leegid,
uhked ning unistuslikud kui sädemete sünd.
See on arm ja noorus, mis süttib tuleks,
see on palava vere ja südamete ründ –
ma tervitan alla sind, kevadeunelm!