Vanad tuttavad agulitänavad...

Vanad tuttavad agulitänavad,
samad, kus ma aastal 1917,
vinges tuules vabisedes,
nägin oma lapsesilmadega,
kuidas poisike Revolutsioon
hiilis välja madalate pappkatuste alt,
kuidas ta kasvas Punaseks Hiiglaseks
ja kuidas ta vihaselt lauldes marssis
kesklinna kiviste losside poole.

Samad tuttavad tänavad,
kus ma rohtunud kraavides lapsena mängides
kukkusin
purustatud pudelite otsa
ja sain oma esimesed
sügavad haavad.

Samad tänavad,
kus ma suviti, surmaniväsinult
lubjaste taldadega õhtule tuikusin,
ja kus ma talviti, läbi jäätunud akna
tuiskavasse hämarusse vahtides
igatsesin
pääseda päikesesse.

Need on mu vanad agulitänavad,
kus ma oma nooruse läbi põdesin
nagu laastava haiguse
ja kus ma oma mõtteid,
kui keelatud relvi varjates,
hiilisin
Okupatsiooni pimedail öil
oma vanemate majja.
Samasse majja,
kuhu oma tundmuste koorma all
murdunud hinge
aegajalt tuulevarju tõi
Juhan Liiv.

Ja vanad tuttavad
töömehekäed,
suruvad nüüdki veel soojalt
mu kõhnu haritlasesõrmi,
mis juba võõrduma kipuvad labida varrest
ja mis armastavad
täidetava sulepea siledat jahedust.

Tere jälle, mu vanad tuttavad!